SA Seto Instituut

Petseri luteri kalmistu andmebaas

Siia klõpsates avaneb Petseri luteri kalmistu andmebaas Täienda andmebaasi

Petseri luteri kalmistu ja Petseri Peetri kiriku ajaloost

Petseri, luteriusuliste kalmistupüha 1910.‒1911. a.
Foto: ERM Fk 165:7

Petseri luteri kalmistu paikneb Pihkva maantee ääres, linnasüdamest tulles enne Paatskovka jõge vasakul pool teed, õigeusu kalmistu taga asuval kõrgel künkal.

Petseri luteri surnuaia näol oli algusest peale tegu kalmistuga, kuhu valdavalt maeti luteriusulised, peamised eestlased.

Petseri linnas ja ümbruses elavate luterlaste jaoks, kellest enamik olid eestlased, oli lähim kogudus Vastseliina koos oma kiriku ja kalmistuga. 1904. aastal pühitses Vastseliina kirikuõpetaja Harald Hornberg Petseris eesti koolimaja ja hakkas seal edaspidi ka jumalateenistusi pidama. 1908. aastal otsustasid Petseri eestlased hakata kirikut ehitama.

19. septembril 1910 pühitses Vastseliina õpetaja Petseri luterliku surnuaia. Raha kiriku ehituseks korjati kaheksa aastat, Petseri linnavalitsuselt saadi ehitusplats. Kahjuks tõmbas Esimene maailmasõda ehitusplaanidele kriipsu peale ja korjandustest laekunud summad jäid Venemaale. Petseri Peetri kiriku ehitamine tõusis taas päevakorda 1921. aastal, mil hoonele pandi nurgakivi. Kirik ehitati aastail 1923‒1926 arhitekt Anatoli Podšekajevi projekti järgi ning pühitseti 19. septembril 1926. Kirik on tänaseni säilinud, seal toimuvad eestikeelsed ja venekeelsed teenistused.

Kalmistu hetkeolukord

Äsja valminud Petseri Peetri kirik, 1926/27 .
Foto: Erakogu

1997. aastal pöördus Petseri luteri kogudus Petseri linna administratsiooni poole nõudega lõpetada Eesti luteri koguduse surnuaias haudade ülematmine ja hävitamine. Eesti konsul Pihkvas ja Eesti välisministeeriumi esindaja käisid kohal ja arutasid Petseri linna administratsiooniga tekkinud probleemi. Petseri linnavalitsuse 22.10.1997 korraldusega keelati linna vanal kalmistul uute matmispaikade väljaandmine, et lõpeks eestlaste hauaplatside ülematmine ja rüüstamine luteri koguduse surnuaias. Petseri linnavalitsus võttis toona ühtlasi endale kohustuse aidata kaasa eestlaste haudade korrastamisele.

Kalmistut on mõnel korral aidanud hooldada Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts, kuid need aktsioonid on andnud vaid väikese leevenduse. Petseri luterliku koguduse surnuaia hooldamisega seotud problemaatika on läbi aastate püsinud.

Luteri surnuaeda ümbritses varasemalt puidust piire ja ees olid raudväravad. Praeguseks on peaväravast alles vaid massiivsed kivist väravapostid. Kalmistu on viimastel aastakümnetel laienenud ja ajaloolisel luteri surnuaia osal on eestlaste haudu (hinnanguliselt) pooleks kaasaegsete vene rahvusest inimeste haudadega. Kalmistu vanem osa on rohkem üle maetud, nii et näiteks algses kümne hauaplatsiga reas võib olla säilinud vaid üks/kaks eesti hauatähisega hauda. Kohati on kalme säilinud rohkem.

Eestlaste hauaplatsid on traditsiooniliselt suured, sageli puudub piire, mis on omane venelaste hauaplatsidele. Vahest seepärast on kohalikud venelased pidanud selliseid kunstliku piirdeta looduslikke hauaplatse/kalmukünkaid omanikuta haudadeks arvates, et sinna võib juurde matta, eriti kui platsil on tühja ruumi. Selliseid „vene lisandusega“ eesti algupäraga hauaplatse on päris palju. Õnneks on sageli kusagile nurka, uue metallaia taha alles jäänud ka algne Eesti hauatähis.

Petseri surnuaia seisukord on eripalgeline. Säilinud on piisavalt palju isikupära, eristumaks tavapärastest vene kalmistutest. Kuna tegu on metsase alaga, peab igal aastal kalmistut hooldama, vältimaks selle võsastumist. Seda on viimasel paaril aastal tehtud süstemaatiliselt.

Andmebaasist

Petseri luteri surnuaeda läbib kalmistu säilinud väravapostidest algav selgesti eristatav peatee, mis jagab kalmistu pooleks. Andmebaasis on kirjas, kummal pool peateed ning mitmendas reas väravapostidest arvestades plats asub.

Andmebaasi loomisel oli abiks 1957. aastal Oskar Sikka koostatud Petseri luteri kalmistu plaan, mis saadi koguduse juhatuse kunagiselt esimehelt Mart Kallaselt. Andmebaasis on olemas teave, kas plats on leitav ka sellel plaanil. Vana plaaniga saab veebirakenduses tutvuda, kuid andmebaasis puudub otsetee maetud inimese nimelt vanale plaanile. 1957. aasta plaanil on hauaplatse, mida 2020. aastal kaardistamise ajal polnud võimalik tuvastada. Selliste platside nimed on küll lisatud andmebaasi, kuid 2021. aasta plaaniga polnud kahjuks võimalik seost luua.

2020.‒2021. aastal inventeerimise käigus leiti 982 kalmu. Nendest 245 on nimeliselt tuvastamata ja andmebaasi kantud nimeta kalmuna. 531 kalmu puhul oli võimalik leida seos 1957. aasta plaanil näidatud platsiga, kuid 451 kalmu puhul seose leidmine ei õnnestunud.

Kokku on andmebaasis 08.04.2021 seisuga 1163 kirjet.

Neid 1957. aasta plaanile kantud platse, mida praegu leida ei õnnestunud, on 181.