Saalessśa kirik ja kogudus

Kasutatud ka nimevariante Zalesja(e), Saalesja. Kalmistu asub küla keskel asuvast Püha Kolmainu kirikust (церковь Святой Живоначальной Троицы) 300 meetrit edelas, Sõrõpnasse (Sõrmitsana, Сыромятино) viiva tee ääres.

Saalesśa kirik on ehitatud aastatel 1789–1791. Ajalooliste teadete järgi lasi kiriku ehitada Saalesśa mõisaomanik, kolonel Vassili Stefani p. Pleštšejev, kes oli koguduse ja kirikuteenijate toetuseks kinkinud neile ka 52 hektarit maad. Kirik sai Vabadussõjas märkimisväärseid purustusi. Aastatel 1922–1923 toimusid taastustööd Eesti Vabariigi valitsuse toetusel ja kirik pühitseti uuesti 23. septembril 1923. Preestriks oli aastani 1931 Aleksandr Zverjev. Kirikureformiga (1935) eraldati Taeluva kogudusest vene külad ja liideti Pankjavitsa kogudusega. 1920. aastatel sai kirikust preester Mihhail Grivski juhtimisel üks tähtsamaid vene kultuuri keskusi Petserimaal.

Koguduses oli 1885. aastal 2563 liiget, kellest 1572 olid setod; 1907. aastal 2366 liiget, kellest 1380 setot ja 1938. aastal oli koguduses 1302 eestlasest (setost) koguduseliiget. Kiriku juures tegutses kirikukoguduse kool (rajatud 1894), kus juba 1900. aastal õppis 37 õpilast.

Kalmistu

Kalmistu koosneb kahest osast: vanem osa (nn. seto osa, kus on täheldatavaid haudasid väheks jäänud) mida ümbritseb kivimüür ja > uuem, ilma müürita osa. Kivimüür on väga halvas seisus ja varisenud. Paremini on müür säilinud kirikupoolses küljes, peasissepääsu juures. Müür on laotud kohalikust paekivist, millele on lisatud üksikuid maakive.

Kalmistu vanema osa ja selle müürid teeb huvitavaks keskaegsete kiviristide rohkus. Suured paekiviristid on olnud müüri igas > küljes, osaliselt sisse müürituna, lisaks sellele leidub riste ka kalmistu territooriumil. Kokku oleme leidnud 9 kiviristi, millest huvitavaim on kalmuaia läänemüüritisel paiknev murtud harudega rõngasrist. Seda risti on samasuguses olukorras pildistanud juba 1938. aastal ka Leonid Zurov.

Kalmistu uuem osa paikneb vanast kalmistust idas ja on paremini hooldatud. Kiriku poolt minnes on enne kalmistut selle > külapoolses küljes mälestusmärk II maailmasõjas langenutele. Viimastel aastatel on hakatud matma ka väljaspoole kalmistu territooriumit, ümber vana kalmistu.

Kalmistule on maetud peamiselt alljärgnevatest seto küladest pärit inimesi: – Jugo, Keerä, Radaja, Jaaska, Vil’o, Riiskova, Palo, Kuigõ, Serga, Paloveere, Küllätüvä jt.

Kalmistul on arvatavasti paiknenud ka tsässon, millele viitab 1900./1910. aastatel kirja pandud tekst: „Keset Saalesśa kalmistut paiknenud kivist tsässon, mille olid ehitanud kiriku ehitajad. Hoonel oli kaks akent ja üks sissepääs ning katus oli kaetud õhukeste laudadega. Kogu surnuaed oli ümbritsetud kivimüüriga, mis oli kaetud samasuguse katusega“ (Святыни и древности Псковского уезда: По дореволюционным источникам / Н. Ф. Левин, состав., вступ. ст. – Псков: Дом печати, 2006). 

Kalmistu nimistu koostamise käigus 2022. aastal loodi nimekiri kalmistul olevatest seto nimedega ja nimedeta hauaplatsidest, kokku umbes 138. Kokku on kalmistul tähistatud hauatähistega (hauakivid või ristid) üle 200 hauaplatsi. Välitööde käigus fikseeriti 138 isiku andmed, mis oli võimalik hauatähistelt välja lugeda. Kahjuks on paljud kalmud markeeritud vaid nimeta ristidega.

Kirikuvanem on kohe kiriku kõrval elav Siina (Zinaida) Sippul, mobiil: +79113783069, kes on koos Larisa Hitrovaga ( > +79211107098) viimastel aastatel (2021 ja 2022) korrastanud ka kalmistut. Enne seda on organiseeritult heakorra eest hoolt kantud vaid talgute korras. Näiteks 2014. ja 2018. aastal korraldasid Seto Instituut ja Pihkva Eesti konsulaat ühistalgud Saalesśa vanema, nn. seto osa korrastamiseks. Talgute käigus on hulgaliselt eemaldatud müüre lõhkuvaid puid ja võsa ning eemaldatud kalmistult prahti. Ka vanad kiviristid on välja puhastatud. Talgutest saab lugeda 2018. aasta juunikuu ajalehest “Setomaa”.

Kui enne korrastamist oli vanasse võsastunud (setode kalmude piirkond) osasse matmine peatunud, siis nüüd on sinna hakatud taas > platse eraldama. Õnneks pole tegu eriti rahvarohke kandiga.